THOMAS SALME

Olen sündinud Rootsis ja kasvanud üles Rootsi ühiskonnas, selle tavade ja eluviisidega. Kuid minu soov on alati olnud midagi enamat kui lihtsalt rootslane olla. Mu isa on eestlane ja aja jooksul olen mõistnud, kui sügavalt on see mind kujundanud. Nüüd, viiekümnendate keskel, vaatan oma elule tagasi selgema pilguga. Tunnen sügavat uhkust selle üle, et olen pooleldi eestlane. ​

Kasvades ei olnud ma alati teadlik oma eesti päritolu peenest, kuid võimsast mõjust. Mu isa ei rääkinud tihti minevikust, eriti valulistest teemadest. Kuid eesti kultuur oli kohal paljudes väikestes, tähendusrikastes asjades. Mäletan siiani meie pühapäevaseid lõunaid isapoolse onu Felixi kodus. Tol ajal tundusid need tavalised traditsioonilised kokkusaamised, kuid nüüd tean, et need olid olulised ka eesti kultuuri säilitamiseks. ​

Mu isa pidi Teise maailmasõja ajal Eestist põgenema. Ta oli vaid kuueaastane, kui koos ema ja õega lahkus, jättes maha oma isa ja kodu. See traumaatiline kogemus mõjutas mu isa sügavalt, õpetas talle vajadust hoida kinni sellest, mis on kõige olulisem, kui kõik muu on ebakindel. Isegi uue elupaiga keeles ja kultuuris olles säilitas ta eesti identiteedi – keele, mälestuste ja traditsioonide kaudu. See vaikne tugevus sai ka minu osaks, kuigi ma nooremana seda veel täielikult ei mõistnud. ​

19–aastaselt otsustasin esimest korda üksi Eestisse reisida. See oli 1986. aastal ja Eesti oli veel Nõukogude Liidu osa. Mäletan, et tundsin ühtaegu põnevust ja närvilisust, kui jõudsin maale, millest olin ainult lugudes kuulnud. Peatusin Tallinnas oma isa poolvenna ja tema naise juures, kes võtsid mind soojalt vastu ja tegid mu olemise igati koduseks. Selle külastuse eel oli just sündinud mu nõbu Siim. Mäletan, kuidas ma teda vastsündinuna süles hoidsin, teadmata, et üle neljakümne aasta hiljem oleme me endiselt tihedas kontaktis ja meid seob tugev perekondlik side. ​

See reis oli minu esimene tõeline kokkupuude Eesti kui elava ja hingava paigaga – mitte ainult peatükk minu isa minevikust, vaid ka osa minu olevikust ja tulevikust. ​

Vanemaks saades olen märganud, et külastan Eestit üha sagedamini. Iga külastusega tunnen, kuidas mu side selle riigiga süveneb. Käin Tallinna tänavatel mitte turistina, vaid kui inimene, kes on naasnud oma kodupaika. Kuulen keelt, mida mu isa kunagi ei unustanud, ja kuigi ma ise ei räägi seda vabalt, mõistan selle emotsionaalset kaalu. Näen eesti rahva samasugust tugevust ja vastupidavust, mis kujundasid mu isa elu – ja ka minu oma. ​

Kõige enam imetlen seda, kuidas miljoni elanikuga rahvas on üle elanud sajandeid kestnud okupatsiooni, rõhumise ja sunnitud vaikimise, kuid ei ole kunagi lasknud oma vaimu murda. Eesti on pidanud vastu seisma välismaalastest valitsejatele, repressiivsetele režiimidele, püüdlustele rahvast hävitada – ja ikkagi seisab ta püsti. See ellujäämine ja vaikne vastupanu on midagi, mille üle ma olen ääretult uhke. Pole kerge säilitada identiteeti, kultuuri ja uhkust, kui maailm üritab neid sinult ikka ja jälle ära võtta. Aga eestlased on just seda teinud – väärikalt, otsustavalt ja südamest. ​

Eesti on väike riik, aga selle ajalugu ja vaim on suured. See on talunud rohkem kui paljud teised, aga pole kunagi kaotanud oma häält. Sama vaikne vastupidavus on omane ka minu perele ja mulle. Nüüd näen, kui sügavalt need väärtused on kujundanud minu isiksust – lojaalsust, vastutustunnet, lihtsate ja püsivate inimsuhete väärtustamist. ​

Pooleldi eestlane olemine ei ole lihtsalt esivanemate pärand, see on minu identiteedi elav osa. See peegeldub lugudes, mis mulle on pärandatud, perekonnas, mida olen tundma õppinud, ja kohtades, mis on mulle koduseks saanud. Olen tänulik teekonna eest, mis mind siia tõi, ja uhke, et saan edasi kanda kultuuripärandit, mis kõigi raskuste kiuste jätkab õitsengut.